Viljandi Xdream

Kui algne plaan oli blogi jutud lugeda rogaini MMiga lõppenuks, siis tuleb õnneks või kahjuks lisa. On ju nii palju toredaid spordisündmusi, mille emotsioonid vaja kirja panna. 

Pühapäeval, 3. septembril, osalesime taas Xdreamil. Ikstriimi hooaja viimane etapp viis Viljandisse. Eelmised 2 etappi (avaetapil me ei osalenud, olime nimelt Hispaanias kevadlaagris) olid kiiruse mõttes hästi läinud. Küll aga tegime mõlemal etapil lapsikud vead, mis meile kohad esikümnes maksid. Laagri etapil õppisime SI-AIRe kasutama (loe: 2 piiksu jäi lohakusest tegemata) ja Tõstamaal asetasime näpud Markoga mõlemad samal ajal valikorienteerumist tehes punkti peale, mistõttu jäi KP üldse vahele. Nii et kogemus sellest, mida ei tohiks teha ja mida peaks vältima, oli käes. 

Võtsime Viljandisse minnes chillilt. Leppisime kokku, et naudime. Pidi ju selline mõnus sprint tulema. Saime tiimikaaslase Karmeniga kokku kell 10. Viljandis sooja selline jaanipäeva 12 kraadi ja ilm sombune. Materjalid käes ja stardialasse. 

Minut enne starti nagu ikka saime kaardid. Esimene etapp tõmbas kohe kõik kolm võistkonna liiget erisuundadesse. Selline mõnus hajutus. Kuna minu punkt (C variant) ei olnud väga tehniline, siis sai korralikult sprinti tehtud. Kell näitas 3:45 km tempot, jõudsin punkti neljanda-viiendana ja pean tunnistama, et hapnik oli korralikult kinni. Õnneks roomasin ikka kuidagi rattaalasse ära, kus Marko ootas ees ja Karmen ka kohe kohal. Ratastega lendasime rattarallima. 

Viljandi Xdreami kaardi esimene pool. Viljandis ei saa ilma järvetiiru ja Lossimägedeta :)

Kuna minu ülesanne on legendi lugeda, Markol orienteeruda ja Karmenil kontrollida (loe: meist hammastega kinni hoida), siis mõtlesin, et rattarajal saab mingi hetk kaarti sättida, et legendiga kaasas olla. Tegelikkuses läks aga kitsastel matkateedel rattarongis kihutamiseks ja väga kaarti sättida ei saanud. Hõikasin mingi hetk Markole, et kas oleme kaardil, ta vastu, et järgmises punktis panen kaardi, hetkel kihutame rongis. No selge. Kõik need paarkend tiimi lootsid, et see, kes esimesena kimab, loeb ikka kaarti ja on oma teevalikus kindel. Kimasime ikka 5-6 km enne kui pearajalt maha keerasime ning paar punkti fikseerisime, õnneks legendi järgi KP numbrid klappisid, seega olime kaardil. Ralli läks edasi, aga siis, krt, kett tuli maha. Fakk. No ikka kõige halvem ajastus. Jooksin siis paarsada meetrit rattarongi sees, lootuses, et tuleb mõni tõus või teeäärne, kus saaks ohutult keti peale panna, aga noh ei tulnud seda kohta. Arendasin vast sellist Usain Boltilikku kiirust, et rongi keskel püsida. Aga ok, sain siis kõrvale põigatud ja keti peale. Sõit läks edasi. Kümmekond ekipaazhi oli must möödunud, kuid polnud hullu. Kaotus oli vast minut, järgmises punktis olid tiimiliikmed ees ning kimasime edasi. Korjasime veel mõned punktid, kui rattarong hakkas veidi hõredamaks pudenema. Usun, et enamik hakkas siis kaarti lugema ja võtsid hoogu maha. Kruiisisime siis kuidagi päeva parimasse palasse - kõrgusjoonte orekasse Holstre-Pollisse. 

Holstre-Polli 1963. Olen sellisest kaardist näinud vaid ühte hullemat. See on Otepää Apteekrimetsa kaart.. 

See etapp vajab eraldi lõiku! Kui esimese pilgu kaardile pöörasin, siis olin kindel, et sinna me jääme. Tõsine tehniline orienteerumine. Kogu rajal orientiiriks väike oja kaardi idaservas ning kaardi keskel vana siht. Olgu siis märgitud, et kaart oli aastast 1963. Pidime 12st KPst võtma 10 KPd. Tegin ettepaneku kaaslastele, et jätame mägisest osast 2 KPd välja ning võtame nende asemel idaservas olevad KPd, mis teede ääres ja peaks olema lihtsamini leitavad. Mõeldud tehtud. KP146 tuli üllatavalt kiiresti, seejärel nagu mängeldes 145, 136, 137, 142, 140... kusagil 137 punkti juures ütlesin Markole ja Karmenile, et ma nüüd loen legendi ja vaatan mis edasi saab. Olin kindel, et edasised punktid nii kergelt ei lähe. Aga Marko oli enesekindel. Tulid kiirelt ka katkise vaatetorni tipus olev 138, 139 väikese veaga ja 141 ka üpriski kiiresti. Olgu vahepalaks öeldud, et ainuke, mis vanast ajast säilinud, on sellel kaardil kõrgusjooned, vaatetorn ja kaardi keskel olev siht. Reaalne olukord meenutab veidi Otepää Tehvandi spordikeskuse rulliradasid. Kusjuures kohtasimegi mitmeid rullitajaid. Nüüd jäi võtta ainult 1 KP. Plaanisime võtta punkti 144, aga leidsime ennast kuidagi lambist mööda teed liikudes punktist 143. WOW. Kõik 10 punni käes ja väga kiirelt! Nüüd kõige lihtsam osa leida üles vahetusala!! Nonii, nüüd läks huvitavaks. Üritasime minna mööda matkateid. Vahepeal oli seal ka matkaraja kaart, millest üritasime aru saada ning kimasime nagu poolearulised, arvates, et õigesse suunda. Ja siis jõudes järjekordse Holstre matkaraja kaardi juurde saime aru, et oleme liikunud umbes 500 m valesse suunda! Oi neid ilusaid eestikeelseid sõnu, mis võistlusemotsiooni väljendades käibele läks. Siis olime hetke peata, üritasime aru saada, kus me oleme. Siis võtsime riski ja liikusime ühtede toredate tütarlaste jälgedes (tiim MyFitness vist - TÄNUD!) ja läks õnneks, leidsime vahetusala. Tankisime kiirelt vedelikku ja lendasime. Enne selgus aga, et olime kusagil kümnes tiim, kes alles metsast välja sai. 

Nonii, adrenaliin oli laes ja läks uuesti rattaralliks. Hetkeks mõtlesin, et nii mõnigi tiim sinna metsa jääb. Saime aru, et oleme üpriski eesotsas, kuid kaugel olid konkurentidest segatiimid? Seda ei teadnud. Rattaralli oli vahva, mina lugesin adrenaliinirohke häälega legendi ja Marko mõõtis vahemaid. Oli üpriski lihtne ja hästi arusaadav. Jõudsime kanuualasse. 

Kanuuetapp

Kanuus oleme sellel hooajal settingut muutnud. Kui varem istusin mina tüüris, Karmen keskel ja Marko ees, siis viimane etapp ja Viljandis mina ees kaardiga ja Marko tüüris. Seda eeskätt sellepärast, et Marko pikad jalad kuidagi ette ära ei mahu.. Õnneks Holstreõudusmetsas sain rahulikult kaarti lugeda ning kanuus olid punktid arusaadavad. Sain aru, et paar trikki oli sees. Punktid tuli võtta järjestikuseid numbreid pidi, olgugi, et mõnest tuli enne mööda sõita ja alles pärast võtta. Lisaks oli kanuukaardil mitmeid kordi vaja võtta vahetusala ja sildade punkte. Eks see oli kontrolliks, et terad sõkaldest eraldada. Ai, me olime seekord terased.. Igal juhul kanuu oli tore. Alguses kitsast kanalit mööda, siis sama kanalit mööda tagasi ning Viljandi järvele, kus oli paar lihtsamat ja paar seikluslikumat punkti. Õnn kaitseb lolle ja joodikuid... KP38 oli kusagil sopi sees oleva laguuni ääres. Tõmbasime üks hetk lihtsalt kanuuga pilliroogu sisse. Lootus oli üks, et pilliroog tihedamaks ei lähe ja saabub laguun... hoidsime hinge kinni, et pilliroog tihedamaks ei läheks ja meie hoog ei raugeks. Tegime ju Tõstamaa etapil selle vea, et sõitsime end pilliroogu kinni ja jooksime mõtetult jalgsi mööda roogu. Seekord aga läks õnneks. Pärast pikka pilliroo lõiku oli laguun ja KP 38 kenasti oma kohapeal. Siis aga kiirelt viimasesse punni ja vahetusalasse. Sealgi tuli täpselt jälgida, et kõiksugused vahetusala ja vahepealsed punnid ära võtta. Kusjuures isegi minu lühikesed jalad olid peale kanuud krambis. Kuidas küll Marko sinna kunagi ära mahtus?! 

Kanuuetapil nägime, et 2 segatiimi oli meist ees. Üks püüdmatus kauguses ehk Soosambla Suusaklubi ja üks mitte nii väga kaugel, kust tuvastasime Lauri Malrsroosi. Läks siis rattal andmiseks. Seljataga oli ka üks segatiim kuklasse hingamas, seega andsime kõik maksimumi. Rattaetapi keskel pidi olema veel üks lisaülesanne, mis meie saabudes oli hoopis ära jäetud. Öeldi, et A-raja targadki ei saanud hakkama, mis siis B-raja omad.. selge, kimasime edasi. Hakkas tunduma, et poodim on käes. Enne lossimägesid oli veel üks kilomeetrine jooksuorienteerumine. Innustasin võistkonnakaaslasi hagu andma. Marko orienteerus lohasid mööda täpselt ja Karmen oli jooksurajal väga tubli. Lendasime siis rattaalasse ja sealt edasi valikorekale lossimägedesse. 

Alguses oli Marko oma 1A punkti jätnud märketa (nii nagu ka kõik muud tiimid), sest SI jaam ei töötanud. Enne mägedesse suundumist komistasime korraldajate otsa. Kiire järelpäring SI jaama korrasoleku kohta korraldajatele andis positiivse vastuse. Jaam välja vahetatud. Seega lendasime punkte koguma. Jõudsime lossimägede lisaülesannete juurde. Ja mis me nägime - esimese lisaülesande (köiest meeskonnakaaslase ülestõmbamine) juures hakati Malrsroosi üles tõmbama... sidusime helikiirusel Marko rakmetesse ja tõmbasime ta sekundiga ülesse.. alla lasime ka hooga. Hasart oli maksimumi peal, et Malsroosi tiim kinni püüda. Minu teha oli teine lisaülesanne ehk köielronimine üle lossmägede oru.. siis aga saime aru, et Malrsoors oli selle ülesande juba ära teinud ning väga reaalne neid püüda pole. Tegin siiski ülesande välkkiirelt ning lendasime kahte viimasesse punkti. Seejärel vahetusala ning lahe roomamine finishisse. Jap reaalselt oli see võrgu all liiva sees roomamine. Seikluslik, ma ütleks. Finish fikseeritud ja andmeid maha laadima. 

Meie ees oli Malrsroosi tiim ning selgus, et neil oli mingi SI märge puudu - tõenäoliselt sama näpukas, mis meil Laagris. Aga see selleks. Pulk läks tsekimasinasse ja kohtunik ütles, et siit võib tulla poodium. Ja... segade teine koht! Seejärel meie tiimilt rõõmuröögatus nagu oleks MMil Usain Bolti võitnud. Väga õnnelikud! Jäime siis autasustamist ootama, mis pidi tunni pärast olema. Kiirelt mudased rattad kokku (plaanisime pesta Otepää mündipesulas), pessu, sööma ja autasustamisele. 

Kõik värskendusprotseduurid (sh Läti MMilt autosse jäänud õll) tehtud, suundusime Otepää jooksutuuri dressis uuesti stardipaika (pesemine ja söömine oli võistluskeskusest ca 1 km kaugusel). Aga siis selgus tõsiasi, et B-rada jääb ootama exceli tabelit. Pidavat olema kümneid proteste ühe kanuu punkti osas. Väidetavalt KP 37 nr olevat olnud sama, mis KP 38. Nojaa.. Me võistlushoos seda ei kontrollinud, sest kaardi järgi olid punktid punktuaalsetes kohtades. Enne, kui võistluskeskusest lahkusime, uurisime kohtunikelt, kuidas seisud on, siis öeldi, et meie oma koha pärast väga muretsema ei pea. Võib see kõikuda +/- 1 koha võrra. Tore. Olime saavutanud läbi aegade kõrgeima üldkoha - 7. koht (mitteametlik) ja segatiimide arvestuse B-rajal 2. koha (loodetavati ametlik). Tegime ikka poodiumil pildi ära ning kodupoole teele. 

Rõõmus tiim Otepää jooksutuur Viljandi Xdreamil 2017! Margus, Marko, Karmen

Tegime ka võistlusjärgset analüüsi. Oma võistlusega oleme väga rahul. Võtta oleks olnud vaid rattakiiruses 5-10 minutit ja Holstres 5 minutit vahetusalasse tulekul. Kuid kõik muu läks õlitatult ja võiks nimetada, et oli selline 4 h 51 minuti pikkune sprint. :)

Kuna me Markoga korraldame ka erinevaid spordiüritusi, siis tahes-tahtmata peame andma ka veidi tagasisidet. 

Meeldis kiire rada, kõik veekindlad kaardid, Holstre 1963.a kaart, Lossimäe ülesanded. Ei meeldinud, et esmaspäeva õhtuks pole veel üleval tulemusi. 

Oleme omalt poolt korraldajatele esitanud mitmel korral tagasiside soovitusega teha autasustamine järgmisel etapil eelmise etapi eest ja seda enne starti. Siis saavad kõik kaasa plaksutada ning excelis ka probleemid selleks ajaks selgeks vaieldud. Samuti on minu ja Marko arvamus, et korraldajad peaksid vaidluste vältimiseks tegema raja läbi koos testvõistlejatega. See väldiks lõppaegadega puusse panemist ning ka sarnaseid Rakett 69 ülesannete erroreid nagu see hooaeg on pea igal etapil olnud. Muus osas oli vahva seiklus Viljandis ning tore ja õpetlik hooaeg. Loodame, et uuel hooajal on Xdream selle aasta osalejate tähelepanekutest maksimumi võtnud ja järgmisel hooajal foorumis oluliselt positiivsemad toonid üleval. :) Kuigi tippsportlastele tahaks öelda, et kiireid kilomeetriaegu mõõdetakse SEB Tallinna Maratonil. Xdream on ikkagi seiklusspordivõistlus ning õnne ja joppamise faktor peaks ikkagi alati seal sees olema. 

Aa jaa.. nagu varem öeldud, siis Holstre-Pollist on hullem vaid Otepää Apteekrimets 2017.a kaardil. Õnnestus mul mõned päevad enne Xdreami Valgamaa tavarajal Apteektrimäe metsas 7 km rajal üle kahe tunni ja 12 km ragistada... apaka mets asub minu kodust 300 meetri kaugusel. PS: Üle kahe tunni ragistamist andis M21 klassis mulle Valgamaa meistritiilti tavarajal.. võimas.. olin ainuke osaleja omas klassis! :) Jõudu ja näeme radadel!

Valgamaa meistritiitel M21 tavarajal. Piisas seekord vaid kõikide punktide leidmisest. Aeg polnud oluline. 

Grande finaale: Rogaini MM karuputklas ja võssis ehk Lõuna-Lätis

Oligi kätte jõudmas ligi aastase planeerimise kulminatsioon - Rogaini MM Lõuna-Lätis. Olime juba detsembris broneerinud majutuse võistluskeskusest 35 km kaugusel asuvas linnas Rezeknes. Saabusime majutuskohta neljapäeva lõunast ja paigutasime asjad hubasesse nõukaaegsesse korterisse. Lisaks mulle, Markole, Liisile ja Põnnile jagasid meiega katust STIHL Adventure tiim Mart ja Peep ning Rainer. Olgu siin etteruttavalt öeldud, et pidasime suurimaks konkurendiks STIHLi poisse, kuid pauk selgest taevast tuli Raineri tiimi poolt. Aga sellest hiljem.

Modelmaastik ehk harjutusväljak

Kui olime ära majutunud, kimasime võistluskeskusse, mis oli ehitatud keset middle of nowher´i ehk klassikalist Läti võpserit. Lihtsalt võss oli maha võetud ja põld ära niidetud. Võtsime model- ehk näidismaastiku kaardi ning käisime tegime kerge 5 km jalutuskäigu Läti võssis. Jah, tõesti, proovimaastik andis aimu, milline see (t)ööpäev saab olema. Kõvasti võsa, valged alad kohati läbitavad, kohati tumerohelised. Liikumiskiirus paistis tulema 3,5-4 km/h, mis oli arvatust 1,5 km aeglasem. Maastik proovitud, siis võistluskeskusest materjalid ning korterisse pakkima.

Modelmaastikul nägi ka selliseid tegelasi. Paarikümnesendised sirmikud. 

Pakkimine

Õhtul panime enamiku tavaari kokku - põhimõtteliselt oli kaasas terve mendeleejevi tabel geelidest kuni valuvaigistite ning magneesimupulbrite ja kummikommideni välja. Et see jama alla läheks, selleks ka mõni redbull ja koola! Hommikul lisandus ka 3 rammusat singivõikut.

See on nüüd ühe koti sisu. Puudu on riided, pealamp ja võikud. 

Võistlustavaar. SIairid, kinnitusrihmad, käsitöö saviripatsid ja õll.

Äratus oli kel 7.00 (magama saime südaöö paiku). Viimased pakingud ning sõit võistluskeskusse. Teel võistluskeskusesse sadas kõvasti vihma (kuigi ilmateade seda ei lubanud - vaesed telkla inimesed..). Kohale jõudes sadu rauges. Kell 9.00 saime kaardid ja läks planeerimiseks. Kõigepealt panime 100-punktilisele kaardile värvilised nööpnõelad vastavalt punktide väärtustele ning seejärel hakkasime nööri vedama, mille peal oli märgistatud 5 ja 10 km teekonnad. Plaanisime võtta võimalikult suuri punkte ja 2-3-d välistada, kui just tee peale ei jää.

Võistlus

Algne plaan. Linnulennult 80 km, reaalne oli aga 64 km.

Tegime endale optimistliku plaani 80 km linnulennult (umbes 110-115 km reaalset), planeerisime kaardi parema poole puhtaks võtta 9-10 tunniga ja pimedaks võistluskeskusesse jõuda. Nimelt jätsid optimistid pool koti varustusest, sh PEALAMBID, võistluskeskusesse STIHLi poiste autosse, et siis kergem joosta... Muideks, profisportlased Ain ja Sander olid planeerinud 115 km linnulendu. Tundus, et olime realistliku plaani teinud...


Nonii, kaart plaanitud ning sättisime end stardialasse 30 minutit enne stardipauku. Tegime kohe esimese vea. Nimelt oli väljas 25 kraadi sooja ja lõõskav päike. Stardiala oli varjuta ning mina sain seal juba esimese doosi tapvat päikeseenergiat, mis kogu mu jõu esimestel tundidel röövis. Käis start ning lendasime esimestesse punktidesse koos sadade saatusekaaslastega. Juba alguses oli selline jõuetus, kuid siiski teed jooksime kuniks sattusime otseteedel korralikesse võssidesse. See oli uskumatu, kui aeglane tempo Läti maastikul oli. Kolmandas punktis olime plaanist juba poole tunniga maas ja tegime replanni. Kuna mul aju kärssas ja mootorist oli jõud kadnud, planeerisime kaardil kiirelt sisse ka varase joogipunkti, sest vesi kotis oli juba esimese paari tunniga otsas (väljas oli 25-26 kraadi, umbne, vett kulunud 1,5 liitrit). Markol polnud häda midagi, ta ikka mega vormis ja pigem talle soe ilm sobibki. Igal juhul toimetasme edasi kuni joogipunktini. Ei tea, kas oli see rogainijumal taevas, kuid komistasime kohe isostari joogipunkti otsa. Olemas oli vesi, rõõmsad ergutavad korraldajad ja see imejook - isostari tomatijook. Keerasin endale 1,5 liitrit seda soolakat kraami sisse (seda kiiremini, kui parimal õhtul gintoonikut juues), jahutasin veega pead ning taastusin. Nüüd panime jooksuga minema ja hakkasime uusi punkte koguma.

Kaamerate ees olid meil alati näod naerul. 

Olime 5h rajal olnud ja saime aru, et pooled esimese poole punktid peame välja jätma, enne pimedat vaja võistluskeskusesse jõuda, sest targad mehed ju jätsid kõik lambid STIHLi poiste autosse. Täiesti udud (meie, mitte STIHLI poisid). Kui lambid oleks kaasas olnud, siis oleks saanud paremalt kaardi poolelt magusamaid punkte noppida. Aga seekord nõnda. Läti võssis kiirus kohati vaid 2-3 km/h. Plaanisime esimesel poolel keskmist kiirust 5,5 km/h. Tegelik jäi sinna 4 km/h keskele. Raja teises joogipunktis tervitasid meid Otepää rogainil vaid 7h rajal olnud segapaar (olgu öeldud, et 7h korjasid nad rohkem punne kui meie Markoga 14h kokku, lihtsalt naisel olid Otepääl tossud ära lagunenud). Kusjuures see rõõmsameelne paar tuli üldis 15. kohale ja veteran segapaarides panid võistluse kinni! Vat nii kõvad tegijad!

Päikeseloojangut lubati 21.00 paiku. Küll aga oli metsas juba üpriski hämar kella 19.00st alates. Seega hakkasime siis juba plaani pidama, mida võtta, mida jätta, et ei jääks pimedas metsa, sest siis oleks väga pekkis, sest pimedus + läti padrik tähendaks silmaklappidega magamist.. KP715 haarates tekkis meil Markoga esimene kommunikatsioonihäire. Nimelt olin mina arvanud, et võtame ühe 9 punni väärilise punkti enne võistluskestust, aga Marko plaanis punkti 614. Ütlesin, et olen hetkel koomas ja kaarti ei loe. Ja siis avastasime end mõne minuti pärast hämaras, keset karuputke võssi (igas suunas putk) vaidlemas, miks ja kuhu me minemas oleme. Olime nii putkevõsas kui olla sai. Saime oma vaidlused vaieldud ning lootsime õnnele, et ükshetk see putkevõss läbi saab ja tuleb mõni orientiir, mis meid KP614 viib. Õnneks see juhtus. 614 võtsime puhtalt ning lõpetasime esimese ringi 3 km jooksuga võistluskeskusesse.

Selline tavapärane karuS putkS

Võistluskeskuses vahetasime riided, haarasime lambid ning sõime kõhu korralikult täis. Marko tegi mulle veits füsiot ka ning tallus jalgadega mu seljal - kurat see oli hea, ragistas kõik lahti. Enne teisele ringile minekut vaatasime LIVE tulemusi ning nägime, et oleme väga kõrgel 53. kohal ja edastame oma STIHLi konkurente päris pikalt. See andis motivatsiooi öisele ringile minekuks.

Jalad olid uuele ringile minnes enam-vähem. 10h olid nad isegi kuivad, kuid kohe esimene KP peale võistluskeskust viis meid mutta ja heinamaale, seega said jalad märjaks ja tunda oli hõõrumist. Öösel kiirkõndisime. Kuna lohad olid enamikes KPdes ees, siis oli orienteerumine üllatavalt lihtne. Jälgisime vaid suunda. Öö oli pime. Kusagil 2 paiku hakkas aga igal pool välku sähvima ning tekkis mure, et mis saab kui see äike meieni jõuab... aga seda ei juhtunud, läks mööda ja vihma ei tulnud. Sooja oli oma 20 kraadi. Planeerisime ka teist tiiru ümber, sest liikumiskiirus oli väga madal.

Minul hakkas väga raske 1-2 paiku öösel. Jalad olid täiesti sodid - tunne nagu kõnniks paljajalu asfaldil ning olenemata pidevast geelide jms tarbimisest oli ikka energiapuudus. Kaardi vasak külg, mida nüüd võtsime, oli võistlejatest päris tühi. Iga tunni jooksul nägime vaid ühte või kahte võistkonda. Alati oli rõõm kedagi näha, lehvitasime, ergutasime. Üks hetk nägime ka lätlasi, kes Otepää rogaini ära võitsid. Olid nad siingi kõva tulemust tegemas (üldis 25. lõpuks). Tegime kõvasti nalja ning soovisime edu. Sellised rõõmsad kohtumised pikalt ei kestnud. Paar tundi oli nii raske. Ütlesin Markole, et ma võtan nüüd meditatsiooni tunni. Olin 2 tundi täiesti vait ja mõtlesin motiveerivaid mõtteid (põnnist, naisest ja shampast, mis finishis ootab ja sellest, et Rait Ratasepp on kõva mees). Lisaks motiveerisid mind väikesed vaheetapid. A la, et üle poole on mindud, 2 h pärast võin coca cola lahti teha või tunni pärast saab kummikommi. Sellised mõtted andsid jõudu edasi rühkida. Vahepeal kohtasime ühes kopratammi punktis austraallasi - superveteranid ehk üle 65-aastaseid härrasid, kellega nalja sai visatud. Nad väitsid, et olid metsas ka kängurut näinud..

Olgugi, et palju tehnilisi punkte välja jätsime, plaanisime kaardi vasakus ülemises servas oleva KP 901 ära võtta, seal pidi mega vaade olema. Kusjuures sinna punkti minnes läbisime taas Läti Nokia ehk suure karuputke põllu, see oli nii mega vaade, et käisime järgmisel päeval sealsamas autoga pilti tegemas. Punkt 901 leitud - vaade kohalikule Pühajärvele ja kauntele põldudele, lisaks suurtest maakividest säilinud vana kindluse müür (kes see ja kuidas need kivid sinna ülesse küll vedas??). Nautisime sealset kaunist vaadet, remontisime jalgu ning tegime redbulli, singivõiku ja kummikomme. Finishini jäi sellel hetkel 5h.

Karuputkest pole kunagi liiga palju pilte

Mind veidi lohutas, et ka Marko jalad olid sodid. Muidu oli ta ikka kõvasti paremas konditsioonis kui mina. Noppisime siis järjest punkte ning finishi eel otsustasime veel lisaks 2 punkti võtta, kuna aega jagus. Mingil hetkel hakkasin jalavalust mentaalselt mööda vaatama. Jalad olid nii valusad, et seda raske kirjeldada. Aga vaimselt mõtlesin, et vahet pole. Tõstan jalg jala ette ja mis ikka juhtuda saab, jalad vast otsast ei tule ja kunagi paranevad ära ka. Ja see toimis kuni finishini. Tõstsin jala läbi valu jala ette ja nii ta läks ja finsih tuligi tund enne kontrollaega. Finishis ootasid ming elukaaslane Liisi ja Põnn. Tegime Markoga rõõmuröögatuse ning embasime. Nähes põnni ja Liisit tuli kerge pisargi silma, et see elu raskeim katsumus läbi on saanud (eelnev oli vist Võhandu 100 km koos Liisiga). Kolisime auto juurde, vahetasime riided ning loedasime üle villid. Mul 3 tk, Markol 4 tk. Aga jalavalu oli peamiselt seotud ikka põrutusega, vähemalt minul. Kui riideid vahetasime, finisheerisid STIHLi poisid, kes olid öösel ühe 3h une teinud võistluskeskuses. Punne meil 235 ja neil ligi 100 punni meist vähem. :) Mul oli kaasas aastaid hoitud Moeti 1,5-liitrine šamp, mille lubasime avada, kui oleme hulluse ära teinud. Tegime poodiumil pildi ja šampa duši. Oli vägev tunne, kuniks.. finisheeris meie sõber Rainer koos Raidoga. Olgu siin öeldud, et Rainer oli 4 kuud tagasi käinud põlveopil ja teinud väga vähe trenni. Olime skeptilised, kas ta üldse lõpuni vastu peab. Üle finishijoone roomas tema kaaslane Raido, Rainer paistis päris terav veel olema. Eks läksime patsutasime meestele õlgadele ning palusime finishitšekki näha. Ja seal oli kirjas punkte 242!!!! OMG! Midagi polnud öelda, mehed olid mega tublid. Saime tappa nende käest, keda konkurendiks ei pidanud. (Eks ole ammu-teada-tuntud tõde, et karta tuleb haigeid, vigaseid ja rasedaid :)). Aga poisid olid teinud hea planeeringu ning Rainer kenasti vastu pidanud! Sõitsime nüüd kogu kambaga tagasi ööbimispaika.

Rainer ja Raido! Good job, guys!

Vahepeal kuulsime, et lätlased noppisid kolmikvõidu ja eesti poisid jäeti 4. ja 6. kohale. Medaleid küll Eestisse tuli, kuid seda vaid veteranides, segaveteranides, superveterandes ja ultraveteranides.

Meie lõpptulemuseks oli üldkoht 122. (meestest 67. koht), kokku lõpetas 411 tiimi (meestetiime 181). Meie olime rahul!

Majutuskohas magasime 4-5 tundi, siis tähistasime ning vaatasime rajaplaneeringuid ning GPS trakce, plaasterdasime haavu ning puhkasime. Võtsime kohapealseks taastumiseks ka ühe päeva veel. Rogainijärgsel päeval sõitsime veel matkatud rahvuspargis mõned toredamad kohad läbi, tegime pilte ning analüüsisime seda, mida olime korda saatnud. Panime oma 96,5 läbitud kilomeetrit (linnulennult 63 km) uuesti kaardile ning üritasime sama linnulennu juures maksimaalse punktisumma kokku saada. Kui oleksime planeerinud kõik nagu profid, oleksime saanud 30 punkti enam. Seega väga hull ei olnudki, ütleks.

Rogaini maailmameister 2045. Otepääl? :)

Kirikud ja pisikesed surnuaiad olid rajal tihedased külalised. 

Lõpetuseks tahaks kindlasti tänada Läti MMi korraldajaid. Oli kuuldavasti ka põnev kõrvaltvaatajatele. Live blogi, live tulemused ja väga operatiivne video ja pildimontaaz. Väga viis! Good job, sixtoespecialists!

Suurimad tänusõnad lähevad parimale sõbrale Markole, kes mind 24h välja kannatas ning Liisile ja Põnnile kes vapralt toetustiimi välja kandsid :) Markoga järgmine plaan Xdream Viljandi ja TAOK 8h

Õnnelikud lõpetajad: Otepää jooksutuur ja STIHL Adventure Team

Tulemused
Otepää jooksutuuri linnulennuline track
Otepää jooksutuuri GPS track
Läti MMi FB

Mida õppisime: 
-Planeerida pigem vähem kui rohkem
-Lambid igal juhul alati kaasa
-Mõistlik sättida päev enne ja päev pärast puhkamiseks
-Võistluskeskuse läbimine võimalusel väga hea plaan
-Suure kuumaga vaja kaasa võtta vee asemel ka mineraalvett või mõnd süsivesikurikast vedelikku peale geelide
-Põrutuse vastu ei aita vist miski (kui, siis rohkem pikki trenne)
-Kui on palju võssi, siis rohkem kasutada teid
-Mentaalselt mõistlik mõelda positiivseid mõtteid ja panna vaheeesmärke
-Planeerimist harjutada, harjutada
-Öisel ajal on abi ettejoostud lohadest ja siis ei ole orienteerumine hea lambiga väga keerukas (võimalik pigem Põhja-Euroopa etappidel, kus hein ja muru kõrge
-Inimvõimekus on palju suurem, kui me arvame.

Peale võistlust ütlesin mina, et mitte kunagi enam! Kui, siis ainult 8h matkata, võistluskeskuses magada ja siis veidi veel matkata. Aga.. pühapäeval hakkas meie tiim vaikselt plaane sättima 2020.a USA California Rogaini MM-iks... seega raskelt ilus spordiblogi jätkab... :) :)

Viimased poolteist kuud ettevalmistusi

Ohoo. MM-ini on jäänud nädal. Viimasest blogipostitusest on ligi poolteist kuud.. ausõna olen sellel ajal kõvasti trenni teinud, kuid lihtsalt kiired ajad tööl, kodus ja treeningtrassidel ei ole jätnud minutitki aega, et mõned olulised read kirja panna... Nüüd aga Tartu - Tallinn maantee ja kallis elukaaslane Liisi roolis annab mulle 2h tundi. Põnn üritab muidugi suure kisaga seda kõike keerulisemaks teha... 

Kõigest, mis vahepeal toimunud järgemööda. 

14h Otepää treeningrogain ja maailmarekord

Korraldasime Markoga 24.-25. juunil Eesti 2017 .a pikima rogaini - Otepää 14h treeningrogain. Peamine eesmärk ise treenida Lätiga sarnasel maastikul ja anda võimalus ka teistele. Saime sündmuse ametlikku maailmameistrivõistluste kavva. Jaanijärgse ülesöömingu ja joomingu jättis vahele 38 inimest ja 18 tiimi, kellest viis olid pärit Lätist. 

Rajakaardi tegi meile legendaarne Voldemar Tasa. Kaart on 15 aastat vana armeekaart mõõtkavaga 1:40 000, muide MM tehakse sellel aastal 1:25 000 kaardil. 

Kaardid sai kätte 18:00 ning planeerimiseks oli tund. Start kell 19:00 ja finsh hommikul kell 9:00. Kuna me ise korraldasime, siis leppisime kokku, et kaarte eelnevalt ei vaata ja peame kinni kõikidest reeglitest, mis on mõeldud ka teistele. Kaardid käes ja hakkasime planeerima. Esimene emotsioon ja planeering 6,5 km/h. Plaanisime 13h kõik punktid ära võtta. Voldemar nägi meie plaani ja muigas ning ütles kuldsed sõnad: "Selleks, et ujuma õppida tuleb ju vette hüpata.." Nende sõnade tähendusest saime aru kolmandal tunnil. Plaan paigas, käis start ning kihutasime punkte otsima. Eelnevalt rajameister Volli hoiatas, et kaart on vana ja maastik palju muutunud - olge kaardilugemisel loomingulised... 

Esimesed paar tundi olid enam vähem - kuigi juba teisel tunnil jäime graafikust ligi paarkümmend minutit miinusse. Punktid olid väga tehnilised ning nõudsid täpisorienteerumist. See aga mis juhtus kolmandal kuni kaheksandal tunnil läheb Eesti rogaini ajalukku. Hakkas sadama, hämarduma ning meil tekkis raskusi punkt 41 leidmisel... otsisime seda 2 tundi ja loobusime, saabus pimedus ning uus punkt, mida leida. Punkt asus mäe otsas, mägede võrgustikus, otsisime 2h ja loobusime. Olime ahastuses. Sõmasime kõiki neid mäkrasid, nirke ja muid metsloomi ja kaardimeistrit sellise raja eest. Möödus tund, mil leidsime lõpuks ühe punkti... seda ka ühe üksiku Läti rogainija abiga, kes ka pikalt punkte otsis. Meil möödus 5h - jah 300 minutit - et saada võistlustšekile märge. VIIS TUNDI!! Kujutate ette, mida see teeb motivatsiooni, meelestatuse ja kõige muuga?!! Okei. Õnneks hakkas peale 5h ühe punkti võtmist valgeks minema. Loodus oli kaunis ning paduvihm, mida kogu ööks ennustati, oli olnud kerge tibutus. Otepää kuppelvaated, hommikune kaste, udu tekitasid motivatsiooni ikkagi edasi pingutada. 

Peale seda 5h maailmarekordit punktiotsimisel läks elu paremaks. Punktid tulid ladusamalt, sest väljas oli valge. Kuigi maastik oli väga palju aja jooksul muutunud. Ühe punkti võtmisel, mida plaanisime otse läbi võpseri võtta, tekkis küll kerge õud. Olime ragistanud ligi 100 meetrit läbimatut metsa, mil Marko, kes ees ragistas, vaikselt ütles, et näeb valgust.. ja nii oligi võpserid olid nii läbimatud, et isegi valgus ei paistnud läbi. Liikumiskiirus oli sellel ajal vast 10 meetrit minutis... 

Punktist viis punkti kuus kulus aega 300 minutit!!

Elu läks ilusamaks kui suhtusime kaarti "loovamalt". Vaheldumisi jooks ja kõnd ning arutelud mida siit küll õppida. Finišisse jõudsime 13,5h ning kilometraaži kogunes 65. Võitjad läbisid 81 km, aga ka neil jäi mitmeid punkte võtmata. 

Kõik kes finišisse jõudsid (ja kõik jõudsid) ütlesid, et super treening ja pole ealeski nii tehnilisel rogainil käinud. Kõik said MMiks kõvasti kogemust ning ideid, mida taolisel maastikul tegema peab. 

Meie võtsime veidi üle poolte punktide ja ehk õppisime ujuma?! Super kogemus. Jalatsid viskasin kohe nurka, sest Icebug Oribid minu jalale pikaks võistluseks ei sobi. 8h tunnil tundsin juba nagu kõnniks paljajalu. Seega hakkasin otsima alternatiivi, mille ka leidsin.. aga mõne lõigu pärast räägin sellest täpsemalt. Lisaks õppisime, et tehnilisi punkte ei tohi öösse jätta. Isegi kõrgusjooni võpseris on pimeduses väga raske eristada. Laias laastus tundub, et 24h teeme ära!

Otepää maastik on väga hea rogainide korraldamiseks. Hunnitud vaated, vahelduv ja kohati ürgne loodus pakub kõike, mida rogainisõber saada soovib. Muidugi peab see rogainisõber keskmiselt paremas vormis olema, sest tõusumeetreid tuleb võtta tavapärasest rohkem. 

Treeningrogaini tulemused

Treeningrogaini vaheajad

Punktid 41 ja 66 jäidki meie poolt leidmata. Läbi raskuste leidsime punkti 67. 

Otepää 14h treeningrogaini  kaart 

Tõstamaa Xdream

MMi ettevalmistusse kuulusid ka Xdream Tõstamaa etapp. Algne lootus, et toimub öine klassika purustati vast kuu poolteist enne etapi juhendi välja kuulutamist. See, et klassikaline Xdreami öine etapp seekord päevasena toimus oli paljudele vasuolulisi tundeid tekitav. Ühelt poolt loodeti öist klassikalist seiklust, teiselt poolt oli võimalus veel pühapäevaks muidu kiireid suvetegevusi planeerida.

Igal juhul läksime rajale kõrgete ootustega ning eesmärgiga segatiimidest poodiumile jõuda. Tellisime ka raha eest GPSi, et saaks hiljem teistega rajaplaneeringuid võrrelda. Juhendis oli kirjas, et ratas saab seekord olema marginaalne (oli tõesti - ratas oli trassi 93st km selline 75 km :), oleks rattaetapp olnud oleks ikka 90 km :) :)  aga see selleks. Alguses kõik sujus, kuid siis tegime palju planeerimisvigu ning tagatipuks läksime ainsa B-raja tiimina rattaetapile (65 km) nn tagurpidi ringile nii, et sõitsime kõigi teistega võrreldes 3-4 km rohkem. Kiirus oli täitsa ok. Väga meeldis, et sai 5 km soos ja Otepää sarnases võpseris tehniliselt orienteeruda ning karjääris marginaalsele rattaetapile joosta. Meeldis ka kanuuetapp. Ei meeldinud see totaalne rattaga igavatel teedel kütmine. Meeldis see, et trenn oli pikk - 9 h. Ja meeldis see, et jätsime taaskord amatööridena ühe punkti võtmata. Siit saab ainult edasi minna. Finišis olime 9. ajaga, aga kuna üks 20 sekundiline punkt oli võtmata langesime sinna 20. koha piirimaile ja segatiimidest kuuendaks. Pole hullu, kiirus oli hea ning tiim vormis. Sügisel Viljandis läheme kõike seda väge realiseerima :)

Xdreamist MMile kaasa võtta võib seda, et vorm on täitsa OK. Markol väga hea, mul OK. 

See jalatsivärk

Varasemates kirjutistes on minu achilleuseks MMiks valmistumisel saanud jalatsivalik. Olen proovinud mitmeid, viimane neist oli paar Icebug Oribisid. Mis kahjuks minu jalale pikaks võistluseks ei sobinud. 

Võtsin juuli alguses kätte ja suhtlesin Eesti jalatsispetsi Tarmo Torimiga jooksuekspert.ee -st. Eelnevalt oli mul mugav positiivne kogemus kiire Saucony jooksusussiga., mis minu jalaga hästi on sobinud. Otepää rogainil suhtlesin lätlastega, kellest enamik kasutaski miskeid Sauconeyd. Tarmo soovitaski mulle pikaks põrutuseks kahte paari Sauconeyd ja andis proovida. Ühed olid Peregrine ProGrid Peregrine 7 (sama mis lätlastel) ja teine paar ProGrid Xodus. Xodus oli lisapehmendusega, samas ka Peregrine oli väga pehme. Proovisin mõlemaid. Xodus mudel oli ikka väga guccy, heleroheline neoon - väga uhke. Kuid seekord sai minu edevusest võitu praktik. Nimelt Peregrined olid varustatud kevlarist vahetalla (naelakindel) ja üpriski võpserikindla pealismaterjaliga, samas Xoduse pealispind tundus, et peale korralikku võpserit sellest tekstiilist midagi alles pole. Xodus väga ilus ja edev, Peregrine praktiline. 

Tegin testjooksu ja peale 14 km Pühaka tiiru sain aru, et Peregrine võib olla see, mida vajan. Mõnusalt pehme, ülimugav jalas ja paelad püsivad kinni! Siinkohal mainin, et katsetasin neid Xdreami 9h Tõstamaa etapi jooksul. Paelad panin kinni nagu ikka teibiga, mis ühelt jalatsilt soos viiendal tunnil ära tuli. Kuid üllatuseks paelad lahti ei läinud! Esimene jalats, mille paelad püsivad koos! Xdreami jalatsitest sai läbitud 100% ulatuses. Jalats oli peale kerget pesu nagu uus ning jalad põrutusvabad. Seega 9h super, nüüd veel 13h põrutusabi ja ongi loodetavasti ideaaljalats pikaks rogainiks olemas. Lubasin Tarmole peale MMi tagasisidet anda.. 

Viimane ettevalmistus

Plaan oli end kaks nädalat enne MMi tühjaks joosta. Võistluseks oli meeskondlik Ironman Otepää. Mõeldud tehtud. Tõmbasin end kahel Pühajärve ringil ja 21,6 km trassil korralikult tühjaks. Poolmaratoni aeg 1h 34 minutit oli parim, mis spetsiaalselt poolmaratoni trassil jooksnud olen. Kusjuures tõusud võtsin keskmise tempoga 4min km. Peale poolmaratoni olin muidugi keha mitu päeva haige, kuid loodame, et MMiks sai hea viimane pingutust tehtud. 

9 päeva enne MMi tegime Markoga veel ühe sprindisutsaka. Alma Tartu öine linnasprint. Nagu arvata oli, siis Marko pani täiega ees ja ma lohisesin järel.. esimese kilomeetri aeg oli 3:43.. sai end 4 km sprindiga ka kiirusest tühjaks joostud. Nüüd veel viimane ettevalmistav treening 6 päeva enne MMi Lääne-Virumaal Eesti öisel lühirajal orienteerumises... ja siis ongi Läti. 

Seniks aga meeldetuletuseks mida kõike kaasa vaja ja mida enne teha.

Xdream ja Ähijärvelt ähkides Nuustakule

Kekkonen ja Xdream

3. juunil korraldasime võistluskaaslase Markoga juba 4. aastat Kekkoneni jooksu Käärikul. Tõsi, varasemalt oleme Kekkoneni jooksu teinud Otepää jooksutuuri osana, kuid seekord oli see üksik eraldiseisev jooks. Plaanisime kogu tuurile teha vaheaasta, kuid kuna jooksusündmuse täitsa ära jätmine tegi varasemad osalejad väga kurvaks, siis pingutasime 3 kuud, et hästi teha vähemalt 4. Kekkoneni jooks. Kuulutasime ka 2018. a Otepää jooksutuuri kuupäevad välja - järgmine tuur toimub 1.-3. juunil 2018! Vaata Kekkoneni jooksu videokokkvõtet siin. Muideks, jooksu võitis orienteeruja Kenny Kivikas rajarekordiga, naistest laskesuusataja Meril Beilman. Edukas Kekkoneni jooks 3. juunil korraldatud, jooksurada maha võetud ja sõit Tallinnasse Laagri Xdreamile võis alata. 

Xdreamile läksime tiim Otepää jooksutuuriga eesmärgiga sekkuda kõrgesse mängu. Peame tunnistama, et igati seiklusliku etapi lõpetasime ajaliselt kuuendana. Küll aga saime trahvi lisaülesande eest ning paarkümmend minutit ka koolitrahviminuteid, kuna meie SI AIR oli paar punkti jätnud märkimata. Olime lohakad ning seekord segatiimide arvestuses neljandad. Õnneks kiirust jagus. Kui saame tiimiliikmele Karmenile korraliku ratta, võime öisel Pärnumaa Tahkuranna Xdreamil kõrgesse mängu sekkuda küll - salasoov on ükskord sellel öisel etapil B-rajal medal ära võtta... :) Muideks, medal antakse vaid võitjale... Üheseõnaga Xdream näitas, et vorm on pigem juba hea. Tundsin end kogu võistluse väga hästi ja hoidsin veidi tagasi ka. Markost ei hakka rääkimagi. Ta jaksas ka Karmenit Pääsküla mägedesse kummis tõmmata nii, et sai temagi ükskord pulsi üles. :) 

Tiim Otepää jooksutuur poodiumil :) Foto: Aldis Toome

Ähijärvelt ähkides Nuustakule

Varasemalt mainitud plaan - teha 100 km matk eesmärgiga pikalt jalgadel olla - lükkus seekord kusagile tulevikku. Nimelt leidsime, et see võtaks liialt aega pere arvelt ning tõenäoliselt enne Otepää 14h treeningrogaini poleks kõige mõistlikum mõte. Panime siis kokku poole lühema, 50 km trassi. Marko pani kokku mööda kruusa-, metsa- ja külateid marsruudi Karulast Ähijärve äärest Otepääle. 

Öine matk Karulast Otepääle

Matka eesmärk oli teha pikk jalgadel trenn pigem kiiremas tempos, testida riietust, valgustust, toitu ja uusi Icebug Oribisid. Läksime matkale viiekesi reedel, 9. juunil peale Eesti-Belgia jalkamängu. Startisime kell 23.15 Ähijärvelt. Viiest kolmel olid jalas Oribid, seega korralik test. Täname siinkohal matkalise Enelini sõpra, kes meid hilistel õhtutundidel Otepäält Ähijärvele sõidutas!  

Toidumoona proovisime sättida nii, et oleks iga tund midagi süüa. Üritasime nõnda, et kindlasti midagi sööme ka. Niisiis läks loosi järgnevas järjekorras: Bounty, SIS geel, Snickers+banaan, bounty+SIS geel + mahlane õun, snickers, bounty, KOKAKOOLA (40. km) ja SIS kohvigeel (süda läks pahaks), lisaks 1,5 liitrit SIS sidrunimaitselist spordijooki (soovitan!!). 

Toidumoon, mis läks loosi paremalt vasakule

Panin enne matka paika täpse kava, millal mida süüa, ja see tõesti toimis! Energiat jagus ja jäi pigem ülegi. Geel+tahke toimis ka hästi, vastu ei hakanud. Lõpus võtsin SIS kohvigeeli ja see pigem ajas ülesse, seega oleks tahtnud midagi tahket kõrvale. Kokakoola oli väga hea motivaator. Panin plaani 25. kilomeetril, et koolaga premeerin end 40. kilomeetril - nii läkski, kuid see 39. kilomeeter venis ikka täiega. Sellise matka jaoks oli toitu isegi pigem liiga palju. Aga usun, et tunnis üks ühik on 14h ja MMil hea lahendus. Hetkel veel pole kotti, kuhu see kõik ära mahuks... see eeldaks 24 ühikut toitu... 3-4 kg kusagil... Võiks ju üritada ainult geelid kaasa võtta, kuid nendest küll ainult toituda ei suudaks. Lisaks tuleb kaasa võtta paar kolm-toekat võileiba (korralik leib + sink + tomat + just + kõvasti võid). Igal juhul tundub, et toiduga on klaar ja nüüd matka juurde tagasi.

Alustasime enne südaööd ning kohe läksid töösse lambid. Meie kaaslastel Enelinil, Janel ja Raineril olid ka lambilaadsed tooted kaasas, kuid minu ja Marko 3000 luumenile need vastu ei saanud. Kasutame Duncanist ostetud M Tiger lamp RAY FI lampi, mis kestab hästi ja annab külmal ööl ka sooja, sest kipub max kasutusel kuumaks minema. Hea on see, et lambi taga olev tuli annab aku tasemest märku: sinine, roheline, kollane, punane ja must (siis on kutu). Igal juhul meie lambid valgustasid kuuvalgset ööd nagu prožektorid vangla müüre. Sellega ka klaar. Matk kulges mööda täiesti tundmatuid teid. Marko tegi raja teedest, mis Delfi kaardilt välja tulid ning Rainer printis. Kokku tuli selline üle meetrine kaart mõõtkavaga umbes 1 cm 400 meetrit. Alustasime üpriski tempokalt - 8.50 km. See eeldas sellist 7 km/h tempot. Umbes 21. kilomeetril ja Kobela!!! asulas olime sunnitud Rainerile Otepäält takso järgi kutsuma - tõenäoliselt ainult minu isiklik taksojuhi tundmine motiveeris neid kusagile säärasesse kohta sõitma. Nimelt oli Rainer käinud kuu aega tagasi põlveopil ja vesi hakkas kogunema sinna, kuhu ei oleks tohtinud. Polnud mõtet riskida. Takso tellitud ning Rainer laatsaretti saadetud, jätkasime matka mina, Marko, Enelin ja Jane. Muideks sellest seltskonnast tuleb MMile laatsaretti suundunud Rainer ja toetusmeeskonda Jane. 

Kobela. Polnud kuulnudki, aga seal täitsa olemas tänavad ja kortermajad...

Rainer asumisele saadetud, jätkasime matka. Läksime tempoga umbes 9-10 minutit kilomeeter. Vaatasime aegajalt ka kaarti, et suund õige oleks. Lobisesime elust-olust. Markoga peamiselt sellest, kuidas 14h rogainil ja MMil peaksime toimima. Umbes 6. tunnil hakkasid meil mõelamal jalad valutama (Icebug Oribi). Minul olid varasemast topelttallad, et jalats paras oleks, Markol aga tehasetallad. Kuid meil mõlemal tekkis tunne nagu kõnniks paljajalu betoonil. See oli tõsine ohumärk! Ja nii jätkus see kuni lõpuni. Olime üllatunud, sest Tartu Maratoni 63 km ei lõhkunud jalgu pooltki nii palju kui seekordne 51 km ja 8,5 h matk. Okei, seekord oli kõvakattega pinnast rohkem. Kuid selgeks sai, et selliste taldadega jalatsitega oleksime MMi tingimustes peale 12h omadega kutud. Väga hea, et see nüüd treeningul välja tuli. Oleme uurimas nüüd, kust teha pehmeid taldu, et põrutust vähendada, sest uue kalli jalatsi ostmine ei ole tõenäoliselt teema. Jalatsi haakuvus on väga hea ja jalas iseenesest mugav. Muidugi näevad seksikad välja ka...

Matkast veel. See on täiesti uskumatu, milliseid loodusvaateid kõrvalteedel matkamine pakub. Eepilised majakesed, järved, ojad, jõed, KOERAD (see on suur porbleem, kohtasime kolme, õnneks ei pidanund jõudu rakendama).. Eriti veel päikesetõus, varjud, udu. Varahommikud Lõuna-Eesti kuppelmaastikul on hingematvad ja inspireerivad. Kõik oleneb muidugi ilmast. Kui Lätis peaks ilm soodne olema, siis usun, et sealsed kaunid vaated teevad nii mõnegi tunni kergemaks, kui see vihmase ilmaga oleks. Hommikul kella 8 paiku lõpetasime, ootamas oli saun ja gintoonik. Tegime paar leili, mudisime jalgu kasteheinas (soovitan!), tegime ühe gintooniku ja siis 3-4h und. Õhtul kokkuvõtted ja grill. Tänud ka elukaaslasele Liisile ja Põnnile, kes issil matkata ja magada lasid!

Matkaseltskond startimas: Margus, Marko, Jane, Rainer Enelin. Foto: Margus M.

Kusagil matka alguses Foto: Jane R.

 Kobela tankla. Usutavasti töötas veel 10 aastat tagasi.

Eepilised kalamehed. Foto: Jane R. 

Eepiline loodusvaade kusagil 30. kilomeetril. Foto: Jane R.  

Eepiline vaade taas kusagil kell 5 hommikul. Idee: Margus, Foto: Jane R. 

Kusagil peale kokakoola avamist. Foto: Jane R.

Õppisime, et toitumisega on klaar - nii tahke kui geel tuleb kaasa võtta, sh puuviljad ja võileivad. Kindlasti tarbida regulaarselt ja geele eelnevalt harjutada. Mulle SIS sobib, Markole mitte, tema tarbib Honeypowerit. Valgustus on ka igati ok - AKU täis ja igaks juhuks väiksem varuaku kaasa. Paistab, et Polar V800 aku peab LOW-GPS model ka 24h vastu. Markol oli akut veel peale 8,5 h 80% ja erinevus minu gepsiga vaid 500 meetrit! Riietus sellise 8-15 kraadiga kaks kihti (talvine soe pesu ja rattasärk) + kilekas, lisasokid, T-särk ja kindad kaasas on ka OK. Kui on jooksmine, siis paar puffi ka, mida vahetada. Lisaks valuvaigistid, esmaabivahendid ja mõni hõõrdumisvastane kreem. Koti osas saime ka idee, nimelt Janel oli kasutusel 20-liitrine Salomon, mis tundub olema teema. Valukohaks on siis hetkel jalatsid. Konsulteerime paari tuttavaga ning uurime, kust saada uued pehmedused või geeliga tallad ning anname tagasisidet juba peale 14h Otepää rogaini. 

Peale matkaund väljateenitud hea toit GMP Pühahärve restoranis ja gintoonik ning kokkuvõtted. 

Muideks, Otepää 14h rogainile on veel 7 vaba kohta. 14.06. seisuga on kirjas 17 tiimi, kokku saab rajale 24. Seega on veel võimalus regada ning tulla meiega koos treenima! Seniks aga kuulmiseni juba peale Otepää rogaini! 

Ahjaa, ma sain vahepeal kaela Otepää orienteerumise lahtiste meistrivõistluste M21 vanusegrupi kuldmedali. Nii muuseas mainin, et etapp toimus Tehvandil, kus oli vaja võtta ka Tehvandi tõusu... :)

Medal Otepää MV M21 I koht. 

Libahundi jälg ja tühikäik

Nüüd mõne sõnaga ühest üllatavalt vahvast seiklusrogainist - Libahundi jälg Aegna saarel. Liisi on mulle palju rääkinud rogainisarjast Libahundi Jälg, mis kaks korda aastas toimub ja seiklejaid saartele ja väljaspoole Eesti piiri viinud on. Ma ei ole kunagi väga süvenenud, kuid meelde on jäänud, et pidavat vahva spordisündmus olema. Niisiis otsustasin sellel korral ka Libahundi MM-i treeningplaani paigutada. Kuna Marko sellel korral osaleda ei saanud, otsustasin minna sugulase Martiniga. Meil üldiselt on elus igasugu tegemised hästi klappinud, seega mis see 5h Aegnal ragistada siis pole. Mõeldud-tehtud ja kirja pandud. Viimane nädal oli küll paras orgunnimine - algselt vigastas Martin jalga ja otsisin asendusliiget, kuid ei leidnud, õnneks Martini jalg paranes ning jäime algse plaani juurde. Mõni päev enne võistlust tabas mind mingi kõhugripi laadne viirus, mis kogu jõu viis ning mõneks päevaks toitumise paigast loksutas - sealhulgas kadus ka mitu kg, mis muidugi heameelt tegi. See selleks. Kuna ka Liisi plaanis Libahundil kõrgeid kohti püüda, oli meil ka perekondlik logistika korralikult vaja paika loksutada ning vanaema Lõuna-Eestist võistluse ajaks last hoidma tuua. Plaanid tehtud ja võistlushommikul sammud Tallinna kalasadama suunas seatud. Kaasa sai haaratud lisaks tavapärasele joogi- ja rogainikotile rattakindad, pealamp, marker. Toidust viieks tunniks kaasas 2 shokolaadi, 2 geeli, 2 energiabatooni ja 1 magneesium. Kotis seekord ainult vesi. Martinil kahjuks kotti polnud, seega pidime ühe veega läbi ajama. Väljas oli ligi 20 kraadi sooja. 

Aegna orienteerumiskaart

Aegnale sõidutas meid rendilaev. Kuna laev ja saar väike, siis olid ligi 200 tiimi seiklejaid jagatud kolm starti. Hommikune, lõunane ja pärastlõunane. Meie startisime pealelõunasel kell 15.00, finish 20.00. Laevas töötasime veel läbi juhendi, kus parajad trikid sees. Oli võimalik võtta kaarti õigesti planeerides ligi 200 lisapunkti. Skeem lihtne - liikuvat punkti oli võimalik võtta piiramatu arv kordi eeldusel, et vahepeal ka muid punkte haaaratakse. Lisaks oli point neljaga algavate punktide järjestikuseks võtmiseks, mis ka lisapunkte andis. Teadsime, et tuleb ka põnevaid lisaülesandeid, seega olime ärevil. Stardis soovitati mitte kiirustada ning kaart hoolikalt planeerida. Kokku oli 74 + 1 liikuv punkt. Kaardid käes ja hakkasime planeerima. Võtsime plaaniks kõigepealt saare vasaku poole tühjaks võtta, siis tund nelikümmend liikuvat punkti jälitada ning seejärel tund aega täiega joostes punktid 40-49 võtta ja viimasel tunnil muud punktid kaardilt. Saime aru, et olime pikimad planeerijad stardialas. Alguses sujus kõik kenasti. Kaart oli väga hea: kui rogainikaartidel enamasti läbitavust kirjas pole (metsad on valged), siis sellel kaardil olid kõik rohelised ja tumerohelised peal ning orienteeruda oli tõesti hea. Plaaniga jõudsime liikuva punktini ning ka seal alguses kõik sujus, küll aga tundis mingi hetk, et ehk peaksime ikka strateegiat muutma ning hakkama kaarti puhtaks võtma, sest tiksumine liikuva punkti sabas tundus kuidagi kaootiline. Võtsime mingi koguse liikuvaid punkte ära ning otsustasime kaardi puhtaks võtta. Siis aga juhtus miskit, mida olen kogenud ühe korra treeningul. Teadsin, et olen Martinist veidi paremas vormis ning kuhugi lohisema ei jää. Päike lõõmas ja siis see juhtus, minu mootorist kadus jõud ja alles jäi vaid tühikäik. See juhtus kolmandal tunnil kui tundsin, et mitte mingit jõudu enam polnud. Vesi kotis ka ei aidanud, isu geelide vastu ei olnud. Tundsin, et päike pistis ja nädala keskel põetud kõhuviirus ja peale seda kehv toitumine on viinud mu täieliku nullenergiani. See ei ole see nullenergia maja teema, kus kõik hästi, vaid see oli midagi sellist, mida rohkem kogeda ei taha. Martin ei suutnud alguses uskuda, et mul väga raske, kuid sai siis aru, et asi tõsine ning võtsime tempo maha pea kõndimiseni välja. Jahutasin merevees pidevalt pead ning tegime planeeringu ümber. Loobusime neljaste punktide järjest võtmisest, planeerisime sisse joogipunkti, et ehk seal ka midagi söödavat, mis energiat annaks. Batoone ja geele ei suutnud lihtsalt süüa. Ja nii me poolteist tundi tiksusime, mil joogipunktis end korralikult laadisime. Ja siis peale joogipunkti saabus lisapunkt, kus pakuti ÕUNA! Nii nagu pole mul võistluse ajal sellist energiapuudust tekkinud, ei ole mul ka sellist kiiret taastumist olnud. Umbes viienda tunni alguses sõin punktis 3 suurt õunaviilu ja sekunditega oli mootor taas käimas. Lausa lendasin punktist punkti nii, et Martin vaevu järel püsis. Uskumatu, kus üks õun ja suur sõõm allikavett võib lootusetu olukorra millekski eriliseks pöörata. Võtsime selle viimase tunniga väga palju punkte. Lisaks tegime 20 minutit enne finishit neljakilomeetrise tiiru, et korjata ära neljane punkt, mille olime jätnud algse vale strateegia tõttu võtmata. Saabusime kiirelt joostes (viimased kilomeetrid tempo metsavahel alla 5 min/km) finishisse 3 minutit enne kontrollaega. Lõpp-protokoll näitas tublit üldarvestuse 17. kohta, 412 punkti. Läbisime 29,5 km ja 200 tõusumeetrit vahval Aegnal. Liisi sai ühe punkti vähem, kuid võitsid naiste arvestuses (läbisid 24 km ehk planeerisid paremini). Nii, et nemad olid väga tublid!

Elus. Peale Aegna Libahunti!

Aegnal juhtunud energiapuudus ja ülekuumenemine on väga suureks õppetunniks mõeldes MM-ile. Enne pikki võistlusi tuleb end mis iganes hinnaga süsivesikuid (kütust) täis laadida. Sama oluline on piisav vedelikuvaru. Eriti peab arvestama palava ilma puhul, et jook ükski hetk otsa ei lõpeks. Kindlasti ka mineraale tarvis ning võimalusel võiks end jahutada veekogudes. Päike lagipähe võib niita kõige ettearvamatumal hetkel. 

Kuna toitumine on ka MMil üks võtmeküsimus, siis lähiajal konsulteerin ka tarkadega, et sealt head mõtteid saada. Täna tean vaid seda, et geelidest ei pääse, ei pääse ka singivõileivast ja valuvaigistitest. Aga kõigest juba lähiajal.

Seniks aga kõigile soovijatele Eesti 100 raames idee: 10.-11. juunil plaanime Markoga 20h 100 km retke. Marsruut on veel paika panemisel. Hea pikk trenn ja harjutus enne 14h treeningrogaini Otepääl. Huvilised võivad võtta ühendust 5034233, seltsis veel segasem. 

Spain in the ass ja vidinad

Nonii, vahepeal on toimunud palju põnevat. Olen kokku pannud spetsialistide abiga enamiku varustusest, lisaks on täies hoos treeningrogaini orgunn ja lõppes 10 000 tõusumeetriga ettevalmistuslaager Hispaanias. Nüüd aga järjest.

Vidinad

Nagu teada, siis on rogaini olulisim osa peale sobiliku füüsilise vormi varustus. Aprilli keskpaigas hakkasin proovima erinevaid rogainijalatseid. Hetkel olen kasutanud Icebuge, millelt naelad eemaldatud – jah, jutt õige, eemaldasin naelad healt jooksupaarilt paar aastat tagasi nädal peale ostu, sest sain aru, et Eesti tingimustes mul neid klõbisevaid asju tarvis pole. Samuti polnud tunnet, et peaks teise kalli jalatsipaari juurde ostma. Tegelikult on need Icebugid hästi teeninud. Kõik praegused rogainid, Xdreamid ja orienteerumised on kenasti toiminud. Küll aga on need liialt rasked ja põrutavad jalga päris kõvasti.

Esmalt proovisin Matkaspordis eelmise hooaja Icebuge ja siis AT spordis Salomoni SpeedCross neljasid. Panin isegi speedcrossid kinni, aga jalas tundusid väga ebamugavad. Tean, et paljud neid kasutavad ja ka kiidavad, kuid paistab, et iga jalg on erinev ja mulle need ei paista sobivat. Helistasin ka jalatsispets Andreas Kraasile Duncan OÜ-st ning uurisin, mida soovitab. Ütles, et tal kohe kohe tulemas uued mudelid Icebuge ning lubas helistada kui need kohal. Selge, jäin ootele. Samal ajal guugeldasin kõvasti, et teada saada, mida pikaks katsumuseks soovitatakse. Kahjuks eriti infot ei olnud ning niipalju kui seda sain, siis kasutati väga erinevaid. Kraas helistas mõni päev hiljem ja päev enne laagrit, et uus kraaam on kohal. Väga hea, orgunnisin end koos võistluskaaslase Markoga Duncani esindusse proovima. Sain proovida kahte mudelit, ühte kiiremat ja teist paksema tallaga Icebug Oribit. Kiirem variant tundus esimese hooga mugav, kuid kuna kiirema jalatsi tald oli üpriski madal ning erilist pehmendust polnud, siis Kraasi soovitusel valisin paksema tallaga Oribi, mis pidi olema just sellisteks katsumusteks väga hea. Võtsin uue edeva jalatsi Hispaania laagrisse kaasa, et see sisse treenida.

Spain in the ass

Oligi käes laagriaeg ning põnev väljakutse, kuidas pisipõnni ja elukaaslasega osavalt laagriaeg sporditegemisega sisustada, võis alata. Rentisime 2 villat Barcelonast 100 km kaugusel Cambrilisi linna ääres, vaikses rajoonis, rannnast 800 m kaugusel. Meil oli eesmärk 11 päeva jooksul teha hommikujooksu, päeval mägedes pikki matkasid (3-7 h) ja õhtul jooksutrenne. Osa pundist sõitis ka ratast. Hilisõhtune programm oli sisustatud lauamängude, kvaliteetse gintooniku ning hispaaniapärase Sangriaga.

Cambrilsi avastasime mõni aasta tagasi XT spordi kevadlaagris käies. Cambrils on väga hea keskus, kust lähedalasuvatesse mägedesse on igale poole tund autosõitu. Cambrils on üks pikk mereäärne linn koos turistilõksu Salouga – kaunis rannapromenaad on ligi 10 km pikk ning sobilik nii jooksmiseks, rullitamiseks, jalutamiseks kui ka loomulikult rannamõnude nautimiseks.

Igal juhul jagasime elukaaslasega treeningajad ära. Algne plaan, et kui mina matkan, tegeleb tema kodus põnniga ja vastupidi. Õnneks leidsime teisel laagripäeval Decathlonist – sellest eraldi lõik – korraliku kuni 20 kg lapse seljamatkakoti, mis kohe loosi läks. Kui Eestis maksab taoline imevidin 350-400 EUR kanti, siis Decathlonist saime selle vaid 130 EUR!!! eest. Ja nüüd saime koos perega matkata. Lisaks andis 12 kg kandam kõvasti lisakoormust ning tõenäoliselt omab positiivset mõju hilisemale tippvormi ajastamisele. Samuti on perega ka mega tore. Pean mainima, et lapse kõige rahulikum aeg oligi just mägedes seljakotis loksudes. Ei häirinud teda ei tuul, päike, udu, kaunid vaated ega isa ähkimine ja puhkimine raskemate tõusude juures. Igal juhul super ost ja soovitan, kel plaanis kogu perega matkasid ette võtta, kus kärusid kasutada pole võimalik.

Leia pildilt põnn

Matkamas käisime ümbruskonna tuntumates mägedes: Montsant, Siurana, Colldejou, Prades ja Parc Natural dels Ports. Igalühel neist oma omapära ning kaunid vaated ja rohkete tõusumeetritega matkarajad. Kõigil neil, va Montsantil, on lapsega igati ok matkata. Lihtsalt peab arvestama, et kandam on raske ning tuleb olla ettevaatlik. Päeviti tegime matkad 7-26 km-ni. Tõusumeetreid kogunes igal matkal 400 meetrist kuni 1200 meetrini ja ajaliselt 2,5–7 h. Jalad saime valusaks juba esimesel päeval, kuid kohe oli tunda, et trenn on hea.

Decathlonist

See on üks imepood, kus kvaliteetseid spordirõivaid saab poolmuidu. Päriselt! See on nagu kohalik Sportland, kuid müüb enamjaolt just omi brände nagu Kalenji, B-Win jne. Näiteks kolm paari korralikke jooksusokke saab 1,99 EUR eest, spordisärgid maksavad 3-4 EUR, jooksupüksid 5-20 EUR, korraliku spordijalatsi võib saada 20-30 EUR eest. Ja valik on päris suur! Meie huvi oli endale leida vajalik varustus nii spordihooajaks kui ka rogaini MM-iks. Soetasime enamiku vajaliku varustusest MM-iks just sealt. Pikalt sai uuritud ka rogainikottide kohta. Kasutan ise mitmendat hooaega just Decathlonist ostetud Kalenji 9-13 liitrist kotti, mis on nagu päriselt parim varustusese, mida oskan pikkadeks võistlusteks soovitada. Sinna mahub ära 2-liitrine veekott, hunnik sööki, kilekas, geelid, markerid, telefoni jms kiirvajaliku saab hoida nööridega rinnal olevates taskutes. Lisaks püsib kott seljas ülimugav kogu võistluse vältel. Kui veekott saab tühjemaks, siis on võimalik hõlpsasti kotti rihmadest jooksuajal koomale tõmmata nii, et see ka tühjana hästi seljas püsiks. Pole, siis ka ime, et laagris olles ka ühe koti tuttavale pidime ostma.. hind koos veekotiga naeruväärsed 35 EURi. Küll aga jääb antud kott mahult 24h väikseks. Tõenäolselt hakkama saaks, kuid targad soovitavad ikkagi vähemalt 18-liitrist varianti. Vaja ära ju mahutada 24h söök, jook, vahetusriided (müts, sokid, tuulekas jms), pealamp varuakuga, esmaabivahendid jne. Selliseid häid variante suutsime Decathlonist vaid ühe leida, kuid ka sellel olid mõningad miinused. Koti ees ei olnud mugavaid taskuid näiteks. Käisime mitu poodi läbi, kuid paremat ei leidnud ning otsustasime viimasel päeval esmase 18-liitrise valiku ära osta, kuid oh imet riigipüha tõttu oli pood kinni ja jäi ost tegemata. Mõtleme veidi. On ka variant, et võtame MM-iks kahe peale ühe suurema ja ühe Kalenji 9-13 liitrise ja võistluse jooksul kannab tugevam ehk siis Marko raskemat kotti. Aga igal juhul, koti otsingud jätkuvad.. 

Ultra Trail Muntanyes Costa Dorada

Laagri orgunnimisel lootsime ka mõnel kohalikul rogainil osaleda, kuid kahjuks sellel ajal läbipiirkonnas ühtegi taolist ei korraldatud või ei suutnud me leida. Küll aga leidsime ühe Ultra Trail jooksu. Meile tuttavas mägilinnas – Pradeses – korraldati 29. aprillil mägijooks. Valida oli 11, 21, 46, 72 ja 90 km trasside vahel. Kõigil megalt tõusumeetreid. Viimasel neist üle 4000 tõusumeetri ja kontrollaeg 24h. Seekord nii pikka ette ei võtnud, sest teadsime, et reisikindlustus meie elutuid kehasid sellise asja lõppedes esivanemate juurde küll ei transpordi J Mina koos hea sõbra ja sugulase Martiniga panime kirja 21 km trackile ja Marko koos laagritüdrukute Liisi, Tiiu, Hanna ja Kariniga valisid 11 km distantsi. Marko just seetõttu, et ikka kõrge koha eest võidelda ning üks korralik "sprint" teha. 

Võistluspäeva hommikul oli temperatuur 7 kraadi. Võistluse ajal tõusis 11 kraadini ja oli poolpilves. 21 km start tekitas veidi elevust. Teadsime, et tuleb raske jooks, kuna tõusumeetreid 21 km peale lubati 800!!! Lisaks oli meil sisemine sõbravõistlus Martiniga, kes küll ütles, et võtab chillilt – jaja muidugi - oleme sugulased ning alati teatud mõttes võistelnud. Suguvõsas on minu käes maratoni rekord, tema käes poolmaratoni oma, seega olime konkurendid uuele mägironija tiitlile. Start käis ning juba 500 meetri pärast hakkasime umbes sajapealise pundiga 100-(tõusu)meetrist peaaegu poolpüstloodis tõusu võtma. Martin läks ees, mina roomasin järel. Reaalselt sellel tõusul ei jooksnud mitte keegi, kõik jalutasid. Ja selliseid tõuse oli 21 km peale kokku 5. Tõusudele järgnesid mägised, kiviklibused ja väga kiired laskumised, kus tuli väga ettevaaltik olla ja samas pidurdada ei võinud. Võrdluseks 21 km distantsil kõikusid kilomeetriajad 4:20st 12:30ni. Esimesel kümnel kilomeetril mõtlesin, et miks ma ikka 10 km kirja ei pannud ja kuidas saaks katkestada nii, et häbi ei tunneks? Martin ka juba eest läinud ja saan veel chillilt võtva sugulase käest tappa ka. Murdepunkt oli 11 km joogipunkt, kus laadisin end kokakoolat, vett ja apelsini täis ning hakkasin andma. Enesetunne oli järsku väga heaks läinud, kuigi ees oli veel 10 km ja 450 tõusumeetrit. Järsku jooksis vastu ka Martin kartes, et oli vale rada pidi läinud (rajatähistus oli kaootiline ja paljud eksisid), ütlesin, et peaks õige olema, vaatasin kaarti ja jooksime koos. Meiega oli veel kümmekond segaduses hispaanlast. Õnneks 14 km-l saime aru, et oleme õigel rajal. Martinil oli raske ning ta ütles, et võtab chillilt ja ma mingu. No selge andsin siis hagu, sain aru, et olen end just teisel tunnil käima saanud. Võtsin tõuse kiirkõnniga ning laskumistel jooksin kiirelt ja ohtlikult, õnneks ei kukkunud. 1 km enne finishit nägin Eesti tüdrukuid jooksmas, mis andis energaisüsti, et viimane km sprintida. Võtsin selle kiirendusega veel kahe hispaanlase skalbid ning lõpetasin 2h ja 4 minutiga 15. kohal (vanuseklassis 9.), mis oli endalegi üllatuseks. Martin tiksus lõpuni 2h 12 minutiga ja oli kümmekond kohta tagapool. Paistab tõesti, et hakkab vormilaadne olek tekkima. Ränkraske poolmaratoni läbisin 80% ulatuses pulsi kolmandas tsoonis ning viiendasse tsooni ei jõudnudki. Ehk siis märgid on head. Isegi jalad ei olnud tavapäraselt pakud peale finishit. Peale enda hea jooksu tegi rõõmu võistluskaaslase Marko võimas esitus 11 km jooksul. Tasuks 3. koht 100 mägijooksja konkurentsis ning väärikas trofee autasustamisel. Väga äge! Teised olid ka tublid - Hanna ja Liisi olid naiste konkurentsis kõrgetel kohtadel. Rajalt eksinud Karin tuli rõõmsalt koos Tiiuga üle finishijoone, olles teistest üle 2 km rohkem jooksnud. Tahaksin ära mainida ka selle, et 28- ja 21-euroste osavõtutasude sees oli korralik võistluse sümboolikaga spordisärk, spordisokid, külma- ja kuumageel. Ei meenu ühtegi võistlust Eestis, kus sellist nänni jagatakse? Korraldus ise oli kohmakas, rajatähistus ikka pigem kehva, autasustamine viibis väga pikalt ning korraga hõigati nii meeste kui naiste esikolmikud välja, kes poodiumile seisma ei mahtunud. Igal juhul tore emotsioon ning hea meel, et vorm õiges suunas liigub.  

Selline näeb välja üks 21 km mägijooksu trass. Kõrguste vahe ligi 250 meetrit. Koht Prades

Muuhulgas, 90 km raudmehe rada läbis meie treeningupaikade peamisi mägesid ehk nii Montsanti, Siuranat kui ka Pradest. Need tegelased, kes selle pika katsumuse läbi tegid, on tõelised raudmehed! Meie korraldatav Kekkoneni jooks on nende mägijooksude kõrval nagu siledal maal kulgemine – päriselt!

Laagri kokkuvõte

Laagris läbisime Markoga joostes ligi 150 km ja matkates 100 km. Tõusumeetreid kogunes 10 000. Kahju on, et Xdreami avaetapp vahele jäi, kuid loodame olla võitluses kõrgete kohtade nimel juba 4. juunil Tallinnas! Igal juhul soovitan soojalt võimalusel kevadeks Eesti sügisest Hispaaniasse pageda.. 

Tiim Otepää jooksutuur kusagil Siurana lähistel